Suguhaiguste ennetamine: kuidas end kaitsta ja riske vähendada?

Seksuaaliterveys by Hotlips.fi, 22.5.2024

Sugulisel teel levivate haiguste (STLH) ennetamine on oluline osa seksuaaltervisest, eriti tänapäeva maailmas, kus reisimine ja sotsiaalne suhtlus on lihtsamad kui kunagi varem. STLH-d võivad põhjustada tõsiseid terviseprobleeme, kuid õigeid meetmeid rakendades ja teadlikkust suurendades on nende riski võimalik oluliselt vähendada. Selles artiklis käsitleme STLH ennetamist erinevatest vaatenurkadest: mis on STLH-d, kuidas kondoomi kasutamine võib teid kaitsta, miks on regulaarsed tervisekontrollid olulised, kuidas vaktsineerimine ja meditsiinilised ravimeetodid võivad aidata ning kuidas avatud suhtlemine partneriga ja riskikäitumise vältimine võivad vähendada nakkusohtu.

Mis on sugulisel teel leviv haigus?

Sugulisel teel levivad haigused on infektsioonid, mis levivad peamiselt kaitsmata seksuaalvahekorra kaudu. Neid nakkusi võivad põhjustada bakterid, viirused, seened või parasiidid. Levinumad sugulisel teel levivad haigused on klamüüdia, gonorröa, süüfilis, HIV ja herpes. Paljud sugulisel teel levivad haigused võivad pikka aega olla asümptomaatilised, mistõttu on neid raske avastada ja ravida. Kui sümptomid ilmnevad, võivad need varieeruda kergest ebamugavusest tõsiste terviseprobleemideni, nagu viljatus või krooniline valu.

STLH-de ennetamisel on oluline mõista levimisviise ja riskitegureid. Nakkus võib tekkida vaginaalse, anaal- või oraalseksi kaudu ning mõnikord ka nahakontakti kaudu, näiteks haavandite kaudu suguelundite piirkonnas. Erinevate sugulisel teel levivate haiguste omaduste tundmine aitab teha teadlikumaid valikuid enda ja partneri tervise kaitsmiseks. Selles artiklis käsitleme konkreetseid viise, kuidas vähendada riski haigestuda sugulisel teel levivatesse haigustesse ja säilitada head seksuaaltervist. Järgmisena vaatleme kondoomi kasutamise tähtsust tõhusa ennetusmeetodina.

Kondoomi kasutamine

Kondoomi kasutamine on üks tõhusamaid viise sugulisel teel levivate haiguste eest kaitsmiseks. Kondoom toimib füüsilise barjäärina, mis takistab patogeenide sisenemist kehasse seksuaalse kontakti ajal. Õigesti kasutatuna võivad kondoomid märkimisväärselt vähendada riski saada või levitada sugulisel teel levivaid haigusi. Oluline on valida kvaliteetne ja õige suurusega kondoom ning tagada selle korrektne kasutamine. Kondoomi tuleks kasutada kogu vahekorra vältel ning seda ei tohiks uuesti kasutada. Enne kondoomi kasutamist kontrollige pakendi seisukorda ja aegumiskuupäeva. Aegunud või kahjustatud kondoomid ei paku usaldusväärset kaitset.

Lisaks tuleks arvestada, et õlipõhised libestid võivad nõrgendada latekskondoomide tugevust, seega tuleks nende asemel kasutada veepõhiseid või silikoonipõhiseid libesteid. Ka oraalseksi ajal võib kasutada spetsiaalselt selleks otstarbeks mõeldud oraalseksi kaitseid või lõigatud kondoome. Kuigi kondoomid on väga tõhusad, ei kaitse need täielikult kõigi sugulisel teel levivate haiguste eest, nagu herpes või HPV infektsioonid, mis võivad levida ka nahakontakti kaudu piirkondades, mida kondoom ei kata. Seetõttu on oluline kombineerida kondoomi kasutamist teiste ennetusmeetmetega ja olla teadlik oma ja partneri tervislikust seisundist. Järgmisena käsitleme regulaarselt tervisekontrollide olulisust osana sugulisel teel levivate haiguste ennetamisest.

Regulaarsed tervisekontrollid

Regulaarsed tervisekontrollid on oluline osa sugulisel teel levivate haiguste ennetamisest ja varajasest avastamisest. Paljud sugulisel teel levivad haigused võivad pikka aega olla asümptomaatilised, mistõttu ainult sümptomite põhjal ei saa alati teada, kas olete nakatunud. Seetõttu on oluline regulaarselt testida, eriti kui teil või teie partneril on olnud mitu seksuaalpartnerit. Tervisekontrollides saab testida levinumaid sugulisel teel levivaid haigusi nagu klamüüdia, gonorröa, süüfilis ja HIV. Need testid on tavaliselt kiired ja valutud, hõlmates uriini- või vereproovide võtmist ning vajadusel suguelundite piirkonna uurimist. Mõnel juhul võib kasutada ka koduteste, kuid positiivne tulemus nõuab alati professionaali edasist uurimist.

Varajane diagnoosimine on oluline nakkuse leviku vältimiseks ja ravi alustamiseks õigel ajal. Ravimata sugulisel teel levivad haigused võivad viia tõsiste terviseprobleemideni nagu viljatus, krooniline valu ja isegi eluohtlikud infektsioonid. Hea on arutada tervisekontrolle avameelselt oma partneriga ja julgustada ka teda testima enne uue suhte alustamist. See loob vastastikuse usalduse ja vähendab nakkuste riski. Järgmisena käsitleme vaktsineerimise ja meditsiiniliste ravimeetodite rolli sugulisel teel levivate haiguste ennetamisel.

Vaktsineerimine ja meditsiinilised ravimeetodid

Vaktsineerimine ja meditsiinilised ravimeetodid on olulised tööriistad sugulisel teel levivate haiguste ennetamisel ja ravimisel. Mõnede sugulisel teel levivate haiguste vastu on saadaval vaktsiinid, mis pakuvad tõhusat kaitset nakkuste eest. Näiteks HPV vaktsiin kaitseb inimese papilloomiviiruse eest, mis võib põhjustada emakakaelavähki ning muid vähke ja suguelundite tüükaid. B-hepatiidi vaktsiin kaitseb B-hepatiidi viiruse eest, mis võib viia tõsiste maksahaigusteni. Lisaks vaktsiinidele on olemas erinevad meditsiinilised ravimeetodid, mis võivad aidata hallata või ravida sugulisel teel levivaid haigusi. Näiteks on antibiootikumid tõhusad bakteriaalsete infektsioonide, nagu klamüüdia ja gonorröa, ravis.

Viiruslike haiguste, näiteks HIV puhul kasutatakse retroviirusevastaseid ravimeid, mis aitavad viirust kontrolli all hoida ja selle levikut takistada. Oluline on järgida ravi juhiseid hoolikalt ja võtta kogu ravikuur lõpuni, isegi kui sümptomid kaovad enne kuuri lõppu. Ravikuuri katkestamine võib viia haiguse taastekkeni või resistentsete bakteritüvede tekkimiseni. Rääkige oma tervishoiutöötajaga, millised vaktsiinid oleksid teile kasulikud ja kuidas saate end erinevate sugulisel teel levivate haiguste eest kõige paremini kaitsta meditsiiniliste ravimeetodite abil. Tervishoiutöötajad võivad pakkuda ka teavet selle valdkonna uusimate uuringute ja arengute kohta. Järgmisena käsitleme avatud suhtluse tähtsust partneriga osana sugulisel teel levivate haiguste ennetamisstrateegiast.

Avatud suhtlus partneriga

Avatud ja aus suhtlemine partneriga on oluline osa sugulisel teel levivate haiguste ennetamisest. Suhtlemine aitab luua usaldust ja tagab, et mõlemad pooled on teadlikud teineteise tervislikust seisundist ja võimalikest riskidest. Enne seksuaalsuhte alustamist on hea arutada teineteise seksuaalajalugu ja sugulisel teel levivate haiguste testitulemusi.

Vestlus ei pea olema raske või piinlik, kui seda läheneda avatud ja lugupidavalt. Võite näiteks alustada oma olukorra jagamisega ja seejärel küsida oma partnerilt tema tervisliku seisundi kohta. Oluline on meeles pidada, et mõlemal on õigus teada teineteise olukorda, et teha teadlikke otsuseid. Lisaks tasub koos kokku leppida sellistes praktikates nagu kondoomi kasutamine iga vahekorra ajal ja regulaarsed tervisekontrollid.

Avatud suhtlus võimaldab ka koos otsustada, millised vaktsineerimised või ravimeetodid võivad olla teie olukorras vajalikud. Kui kellelgi teist diagnoositakse sugulisel teel leviv haigus, aitab avatus olukorda konstruktiivselt lahendada. Sellisel juhul saate koos planeerida ravi- ja ennetusmeetmeid tulevikuks. Järgmisena käsitleme riskikäitumise vältimise tähtsust sugulisel teel levivate haiguste ennetamisel.

Väldi riskikäitumist

Riskikäitumise vältimine on oluline osa sugulisel teel levivate haiguste ennetamisest. Teatud käitumismustrid ja olukorrad võivad oluliselt suurendada riski sugulisel teel levivate haiguste nakatumiseks, seega on oluline neid tuvastada ja vältida. Üks suurimaid riskitegureid on kaitsmata seks mitme partneriga. Kondoomi kasutamine iga vahekorra ajal, olgu see siis vaginaalne, anaal- või oraalseks, vähendab nakkusriski märkimisväärselt. Samuti on hea olla teadlik, et narkootikumide kasutamine võib halvendada otsustusvõimet ja viia kaitsmata seksini või muude riskantsete olukordadeni. Juhupartneritega seksides kasutage alati kondoomi ja arutage avameelselt tervislikku seisundit enne vahekorda. Seksuaaltervise säilitamiseks on soovitatav piirata seksuaalpartnerite arvu ja püüelda pikaajaliste, usaldusväärsete suhete poole. Reisimine võib tuua kaasa uusi võimalusi, kuid ka riske.

Välismaal olles olge uute seksuaalpartneritega eriti ettevaatlik ja järgige samu ettevaatusabinõusid nagu kodus. Mõnes riigis võivad teatud sugulisel teel levivad haigused olla tavalisemad või raskemini ravitavad, seega on kasulik hankida eelnevalt teavet sihtriigi terviseriskide kohta. Lõpuks, kuigi kõiki riske ei saa täielikult kõrvaldada, aitab teadlikkus oma käitumisest ja selle mõjust teie ja teie partneri tervisele teha paremaid otsuseid. Koos varem käsitletud meetmetega, nagu kondoomi kasutamine, regulaarsed tervisekontrollid ja vaktsineerimine, saate märkimisväärselt vähendada riski saada või levitada sugulisel teel levivaid haigusi. Need meetmed parandavad teie seksuaaltervist ja aitavad kaasa turvalisemale keskkonnale kõigile.

Levinumad sugulisel teel levivad haigused Soomes: sümptomid, diagnoosimine ja ravi

Sugulisel teel levivad haigused on oluline terviseprobleem ka Soomes, ja nende äratundmine ning ravi on oluline nii üksikisiku kui rahvatervise seisukohalt. Paljud sugulisel teel levivad haigused võivad pikka aega olla asümptomaatilised, mis raskendab nende avastamist ja suurendab haiguse leviku riski. Selles artiklis käsitleme levinumaid sugulisel teel levivaid haigusi Soomes: klamüüdiat, gonorröad, suguelundite herpest, HPV-d (inimese papilloomiviirus), HIV/AIDS-i ja süüfilist. Vaatleme iga haiguse sümptomeid, diagnoosimismeetodeid ja ravivõimalusi, pakkudes põhjalikku teavet nende infektsioonide kontrollimiseks. Alustame ülevaadet klamüüdia sümptomitest, diagnoosimisest ja ravist.

Klamüüdia: sümptomid, diagnoosimine ja ravi

Klamüüdia on üks levinumaid sugulisel teel levivaid haigusi Soomes, mille põhjustab bakter nimega Chlamydia trachomatis. Klamüüdia levib kaitsmata vaginaalse, anaal- või oraalseksi kaudu ning emalt lapsele sünnituse ajal. Paljud klamüüdiainfektsioonid on asümptomaatilised, mis muudab haiguse eriti salakavalaks ja raskesti avastatavaks.

Sümptomid

Klamüüdia sümptomid võivad erinevatel inimestel väga palju varieeruda. Levinumad sümptomid naistel on:

• Ebanormaalne tupevoolus
• Valu alakõhus
• Valu urineerimisel
• Veritsus pärast vahekorda või menstruatsioonide vahel

Meestel on klamüüdia sümptomiteks sageli:

• Eritus kusitist
• Valu või põletustunne urineerimisel
• Valulikud munandid (harvem)

Anaalseksi kaudu saadud klamüüdia võib põhjustada pärasoole põletikku, millega kaasneb valu, eritis ja veritsus.

Diagnoosimine

Klamüüdiat diagnoositakse proovide võtmise teel. Naistelt võetakse sageli proov tupest või emakakaelast, meestelt saadakse proov kusitist. Uriiniproove saab kasutada mõlemal sugupoolel. Proovid analüüsitakse laboris PCR-meetodil (polümeraasi ahelreaktsioon), et tuvastada bakteri DNA.

Ravi

Klamüüdiat ravitakse antibiootikumidega, enamasti asitromütsiini või doksütsükliiniga. Oluline on järgida arsti juhiseid hoolikalt ja võtta kogu ravikuur lõpuni, isegi kui sümptomid kaovad enne kuuri lõppu. Seksuaalpartnereid tuleks samuti testida ja samaaegselt ravida, et vältida uusi nakkusi. Pärast ravi on soovitatav vältida seksi umbes nädal pärast antibiootikumikuuri lõppu ning käia järelkontrollis, et veenduda nakkuse täielikus paranemises. Järgmisena käsitleme gonorröa sümptomeid, diagnoosimist ja ravi.

Gonorröa: sümptomid, diagnoosimine ja ravi

Gonorröa on sugulisel teel leviv haigus, mille põhjustab bakter Neisseria gonorrhoeae ja mis levib kaitsmata vaginaalse, anaal- või oraalseksi kaudu. Gonorröa võib levida ka emalt lapsele sünnituse ajal. Nagu klamüüdia, võib ka gonorröa olla asümptomaatiline, kuid ravimata jätmisel võib see põhjustada tõsiseid terviseprobleeme.

Sümptomid

Gonorröa sümptomid võivad ilmneda mõne päeva kuni nädala jooksul pärast nakatumist.

Levinumad sümptomid naistel on:

• Valu või põletustunne urineerimisel
• Suurenenud tupevoolus
• Veritsus pärast vahekorda või menstruatsioonide vahel
• Valu alakõhus (harvem)

Meestel on gonorröa levinumad sümptomid:

• Eritus kusitist, mis on sageli valge, kollane või roheline
• Valu või põletustunne urineerimisel
• Valulikud ja tursunud munandid (harvem)

Anaalseksi kaudu saadud gonorröa võib põhjustada pärasoole põletikku, millega kaasneb valu, eritis ja veritsus. Oraalseksi kaudu saadud infektsioon võib põhjustada kurguvalu.

Diagnoosimine

Gonorröa diagnoositakse proovide võtmise teel. Naistelt võetakse tavaliselt proov emakakaelast või tupest, meestelt saadakse proov kusitist. Uriini- ja kurguproove saab kasutada mõlemal sugupoolel. Proovid analüüsitakse laboris PCR-meetodil, et tuvastada bakteri DNA.

Ravi

Gonorröad ravitakse antibiootikumidega, tavaliselt tseftriaksooni süstimisega koos asitromütsiinitabletiga. Antibiootikumires istentsuse suurenemise tõttu on oluline järgida arsti juhiseid hoolikalt ja võtta kogu ravikuur lõpuni. Seksuaalpartnereid tuleks samuti testida ja samaaegselt ravida, et vältida uusi nakkusi. Pärast ravi on soovitatav vältida seksi umbes nädal pärast antibiootikumikuuri lõppu ning käia järelkontrollis, et veenduda nakkuse täielikus paranemises. Järgmisena käsitleme suguelundite herpese sümptomeid, diagnoosimist ja ravi.

Suguelundite herpes: sümptomid, diagnoosimine ja ravi

Suguelundite herpes on viirushaigus, mille põhjustavad peamiselt herpes simplex-viirused HSV-1 ja HSV-2. See levib tavaliselt otsese nahakontakti kaudu kaitsmata vaginaalse, anaal- või oraalseksi ajal. Herpesviirus võib levida ka asümptomaatilistel perioodidel, mis muudab haiguse eriti raskesti hallatavaks.Sümptomid

Herpese sümptomid võivad inimestel väga palju erineda, kõige tugevam on tavaliselt esimene infektsioon.

Levinumad herpese sümptomid suguelundite piirkonnas on:

• Valulikud villid või haavandid suguelunditel, anuses või reite piirkonnas
• Sügelus või põletustunne enne villide ilmumist
• Valu urineerimisel (eriti naistel)
• Gripi laadsed sümptomid nagu palavik, peavalu ja lihasvalu (esimesel infektsioonil)

Pärast esimest infektsiooni jääb viirus närvirakkudesse varjatuks ja võib hiljem stressi, haiguse või muude tegurite mõjul taasaktiveeruda. Taasnakkused on tavaliselt kergemad kui esimene infektsioon.

Diagnoosimine

Herpest diagnoositakse kliiniliste sümptomite ja laboratoorsete testide põhjal. Arst võib võtta proov villist või haavandist PCR-meetodil, et tuvastada viiruse DNA. Vereanalüüsid võivad samuti tuvastada herpese vastu antikehi, mis aitab diagnoosi kinnitada, eriti kui nähtavaid sümptomeid pole.

Ravi

Herpesele ei ole ravivat ravi, kuid viirusevastased ravimid nagu atsükloviir, valatsükloviir ja famtsükloviir võivad lühendada sümptomite kestust ja vähendada taasnakkuste sagedust ja tõsidust. Ravi alustatakse tavaliselt kohe esimeste sümptomite ilmnemisel maksimaalse efekti saavutamiseks.

Valu võib leevendada paiksete tuimestite ja valuvaigistitega. Hea hügieen on oluline ka sekundaarsete bakteriaalsete infektsioonide ennetamiseks.

Järgmisena käsitleme HPV (inimese papilloomiviirus) sümptomite, diagnoosimise ja ravi.

HPV (inimese papilloomiviirus): sümptomid, diagnoosimine ja ravi

Inimese papilloomiviirus (HPV) on levinud sugulisel teel leviv haigus, mis võib põhjustada suguelundite tüükaid ja erinevaid vähke, nagu emakakaelavähk, pärakuvähk ja kõri vähk. HPV viiruseid on üle 200 tüübi, millest umbes 40 võivad nakatada suguelundite piirkonda. Enamik HPV nakkusi on asümptomaatilised ja paranevad iseenesest ilma ravita.

Sümptomid

Enamik HPV nakkusi on asümptomaatilised, kuid teatud tüübid võivad põhjustada nähtavaid muutusi:

• Suguelundite tüükaid: Väikesed, nahavärvi või roosad kühmud suguelundite või päraku piirkonnas.
• Emakakaela rakkude muutused: Saab avastada ainult Papa-testiga.
• Vähi eelseisundid või vähk: Pikaajaline infektsioon kõrge riskiga HPV tüüpidega võib põhjustada rakkude muutusi ja lõpuks vähki.

Diagnoosimine

HPV nakkust diagnoositakse tavaliselt Papa-testi ehk emakakaela rakkude uuringu abil, mille käigus uuritakse emakakaela rakke võimalike muutuste osas. Lisaks võib kasutada HPV DNA testi, et tuvastada kõrge riskiga viirustüüpe. Suguelundite tüükaid saab diagnoosida kliiniliselt arsti vastuvõtul. Meestel ei ole HPV avastamiseks kindlat sõeltesti, kuid suguelundite piirkonna kontroll võib paljastada võimalikud tüükaid.

Ravi

Enamik HPV nakkusi paranevad iseenesest ilma ravita. Suguelundite tüükaid saab aga eemaldada erinevate meetoditega, nagu krüoteraapia (külmutamine), laserravi või paiksed ravimid, nagu podofülliin ja imikvimood. Emakakaela rakkude muutusi jälgitakse regulaarsete Papa-testidega ja vajadusel eemaldatakse kirurgiliselt näiteks elektrilise silmuse ekstsisiooniga (LEEP) või konisatsiooniga. Parim viis HPV nakkuse ennetamiseks on vaktsineerimine. Soomes pakutakse kõigile kooliealistele tüdrukutele ja poistele tasuta HPV vaktsiini osana riiklikust vaktsineerimisprogrammist. Vaktsiin kaitseb tõhusalt kõige levinumate kõrge riskiga HPV tüüpide eest. Järgmisena käsitleme HIV/AIDS-i sümptomeid, diagnoosimist ja ravi.

HIV/AIDS: sümptomid, diagnoosimine ja ravi

HIV (inimese immuunpuudulikkuse viirus) on viirus, mis nõrgestab keha immuunsüsteemi ja võib ravimata jätmisel viia AIDS-i staadiumini (omandatud immuunpuudulikkuse sündroom), kus keha ei suuda enam kaitsta end infektsioonide ja haiguste eest. HIV levib kaitsmata seksi, verekontakti ja emalt lapsele raseduse, sünnituse või imetamise ajal.

Sümptomid

HIV infektsiooni sümptomid võivad varieeruda suuresti indiviiditi ja infektsiooni erinevates etappides:

• Varased sümptomid: Umbes 2–4 nädalat pärast nakatumist kogevad mõned inimesed gripilaadseid sümptomeid, nagu palavik, kurguvalu, lööve ja lihasvalu. Neid nimetatakse ägeda HIV infektsiooni sümptomiteks.
  
  
• Krooniline faas: Pärast varajast etappi liigub viirus varjatud faasi, mis võib kesta aastaid ilma oluliste sümptomiteta. Selle aja jooksul viirus siiski paljuneb kehas ja nõrgestab immuunsüsteemi.
  
  
• AIDS-i staadium: Ilma ravita areneb HIV lõpuks AIDS-i staadiumini, kus immuunsüsteem on tõsiselt nõrgenenud. See teeb patsiendi vastuvõtlikuks oportunistlikele infektsioonidele ja vähkidele, nagu kopsupõletik, tuberkuloos ja Kaposi sarkoom.

Diagnoosimine

HIV diagnoos põhineb antikehade testil või PCR testil vereproovist, mis tuvastab viiruse RNA. Soomes pakutakse tasuta HIV teste tervisekeskustes ja teatud MTÜ-de kontorites. Testitulemused on tavaliselt kättesaadavad mõne päeva jooksul. Oluline on märkida nn "akna perioodi", mis on aeg nakkuse ja testis tuvastatavate antikehade moodustumise vahel. See periood võib olla umbes 1–3 kuud.

Ravi

Kuigi HIV infektsiooni ei saa täielikult ravida, võimaldab retroviirusevastane ravi (ART) viirust tõhusalt kontrolli all hoida. ART takistab viiruse paljunemist kehas, hoides immuunsüsteemi töökorras ja vähendades oluliselt riski haiguse arenemiseks AIDS-i staadiumini. Retroviirusevastane raviskeem koosneb tavaliselt kolmest erinevast ravimist (HAART), mida võetakse igapäevaselt kogu elu jooksul. Ravi varajane alustamine parandab prognoosi märkimisväärselt. Lisaks vähendab ART oluliselt ka viiruse leviku riski teistele ("Treatment as Prevention" ehk TasP). Oluline on järgida hoolikalt arsti juhiseid ravimite võtmise kohta ja käia regulaarselt järelkontrollis laboratoorsete testidega, et tagada ravi efektiivsus. Järgmisena käsitleme süüfilise sümptomeid, diagnoosimist ja ravi.

Süüfilis: sümptomid, diagnoosimine ja ravi

Süüfilis on sugulisel teel leviv haigus, mille põhjustab bakter Treponema pallidum ja mis levib kaitsmata seksi kaudu ning emalt lapsele raseduse või sünnituse ajal. Süüfilis võib areneda läbi mitme etapi ja põhjustada tõsiseid terviseprobleeme, kui seda ei ravita õigel ajal.Sümptomid

Süüfilise sümptomid varieeruvad haiguse erinevates etappides:

• Primaarne etapp: Esimesed sümptomid ilmnevad tavaliselt 10–90 päeva pärast nakatumist. Tüüpiline algsümptom on valutu haavand (chancre) suguelunditel, anuses või suus. Haavand paraneb iseenesest mõne nädala jooksul.
  
  
• Sekundaarne etapp: Mõned nädalad või kuud pärast primaarse etapi sümptomeid võivad ilmneda sekundaarse etapi sümptomid, nagu lööve (sageli peopesadel ja jalataldadel), gripilaadsed sümptomid, lümfisõlmede turse ja limaskestade muutused. Ka need sümptomid võivad iseenesest kaduda ilma ravita.
  
  
• Latentne etapp: Kui süüfilist ei ravita sekundaarse etapi ajal, läheb haigus latentseks, kus see ei põhjusta nähtavaid sümptomeid, kuid levib kehas edasi. See etapp võib kesta aastaid.
  
  
• Tertsiaarne etapp: Ravimata süüfilis areneb lõpuks tertsiaarseks etapiks, mis võib tekkida aastaid või isegi aastakümneid pärast nakatumist. Tertsiaarne süüfilis võib kahjustada paljusid organeid, nagu süda, aju ja närvisüsteem, ning põhjustada tõsiseid terviseprobleeme, nagu halvatus, pimedus ja dementsus.

Diagnoosimine

Süüfilise diagnoos põhineb antikehade testil vereproovist (nt RPR või VDRL test) ja vajadusel lisatestidel, nagu tumavälja mikroskoopia haavandiproovist. Positiivne tulemus kinnitatakse sageli täpsema testiga (nt FTA-ABS).

Kuna süüfilisel on pikk inkubatsiooniperiood ja see võib pikka aega olla latentne ilma sümptomiteta, on oluline riskirühmade regulaarne testimine haiguse varajaseks avastamiseks.

Ravi

Süüfilist ravitakse antibiootikumidega, enamasti penitsilliini süstimisega. Ravi efektiivsus sõltub haiguse etapist; varajast süüfilist saab tavaliselt ravida ühe süstiga, samas kui hilisemad etapid vajavad pikemat antibiootikumiravi.

Oluline on järgida arsti juhiseid hoolikalt ja käia järelkontrollides, et veenduda nakkuse täielikus paranemises. Seksuaalpartnereid tuleks samuti testida ja samaaegselt ravida, et vältida uusi nakkusi.

Pärast ravi on soovitatav vältida seksi umbes nädal pärast antibiootikumikuuri lõppu ning käia järelkontrollis, et veenduda nakkuse täielikus paranemises.

Selle teabega saate tuvastada levinumaid sugulisel teel levivaid haigusi Soomes ning mõista nende diagnoosimise ja ravi aluseid.